Pole jälle tükk aega kirjutanud. Pigem vast sellepärast, et otseselt midagi uut ei olegi.
Üle-eelmisel pühapäeval oli tüdrukutega niiöelda hüvastijätu õhtu. Henriette ja Therese tulid Nusfjordisse ja siis istusime nende ja Alicjaga Orianas ja sõime Ranno tehtud pitsat. Ülihea oli. Viimane kord kui nägin Thereset ja Henriettet sel aastal, ma arvan.
Eelmise nädala esmaspäev oli vaba. Teisipäeval õpetas Jim meile Rannoga receptionit. Teisipäeva õhtul läksid Jim, Veronica, Renate ja teised ära. Niiet jäime ainult mina, Ranno ja Aleks.
Teisipäeva hommikul läksid Alicja ja Daniel ära. Võttis pisara silma. Niivõrd lähedaseks saanud ju ikkagi.
Kolmapäevast olin üksi landhandelis, receptionis ja kafes. Ja kui inimesed tahavad, siis pean outleti ka lahti tegema. Aga eks Ranno aitab muidugi kui vaja on. Tema vastutab paatide ja üldse paljude muude asjade eest, mis ei ole tegelikult kokatööga kohe üldse seotud.
Mu ajutisel tööl pole küll midagi viga, aga üsna masendav on kui tuled töölt koju ja siis pead toitu kolm korda soojaks laskma, kuna koguaeg inimesed tulevad. Cus kui inimesed tulevad ja tahavad poodi, siis tuleb nad poodi lasta ja samas sa ei tea iial, millal täpselt tulevad inimesed kes on rorbud bookinud. Ükspäev oli eriti tore kui just tulin duši alt välja ja siis pidin kohe välja jooksma, kuna mingid prantslased tahtsid rorbut saada. Täiega padukas oli ja siis nad tahtsid veel kõigepealt rorbut seest näha ja pidime vaatama minema. Üldse ei olnud pissed ju.
Ja tourist information pean ka olema. Aga sorri ma tõesti eriti ei tea, mis on best hiking points ja, millal Viknesis asuv Glasshytta avatud on. Vähemalt tean enamvähem, kuidas Neslandisse saab, niiet saan seda soovitada. Eriti fun on, kui helistatakse receptioni telefonile ja hakatakse norra keeles rääkima ja ütlen, et sorry engelsk please. Ja siis kõigil on, et du snakker ikke norsk vms.
Niiet osa inimesi suhtub hästi sellesse, et ma Eestist olen ja osa mitte. Aga kui ütlen neile näiteks takk või hade, siis on paljudel kohe hea meel, et ma ikkagi kasutan norra keelt.
Reedel tuli grupp inimesi siia. Möllasid Orianas ja ööbisid Nusfjordis. Need olid klassikaaslased, kellel oli möödunud 40 aastat kooli lõpetamisest. Laupäeval oli neil Karolines kolmekäiguline õhtusöök. Olime kõik kolmekesti tööl. Minu jaoks esimene kord niiöelda a la cartes. Aga ei, saime ilusti hakkama. Kõik olid rahul. Sõid, jõid. Tipsi sai ka korralikult. Lõpetasin pärast keskööd. Hea 14 tunnine tööpäev tuli, kuna päeval olin ka tööl.
Eile ka pidi niiöelda vaba olema. Pood oli küll kinni, aga kui inimesi tuli, pidin ju ikka lahti tegema. Ja receptionis pidin ka ju olema nii kui nii.
Nüüd polegi enam palju jäänud kuni bossid tagasi on. Hiljemalt selle nädala lõpus on siin.
Ja 12 päeva veel jäänud. Can't believe.