hate to say good-bye

Saimegi teiste tagasitulekuni ilusti hakkama. Eelmisel nädalavahetusel tulid kõik tagasi. Kõigepealt Renate ja Eirin ja siis paari päeva pärast Jim ja Veronica ka. Pühapäev oli poes väga vaikne. Veronica tuli sinna poole kahe ajal ja ütles, et võin kahest poe kinni panna. Lühike, peaaegu neljatunnine, tööpäev oli. Ütles, et sellest nädalast ma poes enam ei ole. Pood on üldse kinni enamuse ajast. 

Esmaspäeval puhkasime kõik kolmekesti. Teisipäeval olid poisid mõned tunnid tööl, mul oli täitsa vaba päev. Kolmapäeval ei pidanud pool päeva elektrit olema, aga ei olnud mõni tund ainult. Ilm oli super. Peaaegu 20 kraadi sooja. Jahe tuul küll, aga vähemalt ei sadanud. Läksime 10st hommikul välja, pidime saagima hakkama. Algul ma ei kujutanud ettegi, mida see endast kujutab. Aga kujutas seda, et saagisime Nusfjordis puid ja Nusfjordist väljas parkimiskohtadel, et puud ei takistaks ilusat vaadet. Jim ja Eirin töötasid mootorsaega. Meil olid tavalised käsisaed. Kokku möllasime 6 tundi. Polnud vist väga ammu nii kaua värske õhu käes olnud. Koju jõudes oli väga kahtlane tunne. Töö polnud tegelikult nii raske midagi. Aga väga väsinud olime ja uni oli. 

Oriana on ka sellest nädalast enamasti kinni, aga eile oli lahti, kuna Nusfjord AS-i kaks omanikku, Roar ja Jan Astor, pidid Nusfjordisse tulema. Tulidki, istusid pubis veits aega, rääkisime juttu. Huvitav oli tegelikult. Meie õpime neid tundma ja nemad meid. Järgmisest aastast on küll siin uued omanikud, aga loodame, et saab ikka tagasi tööle tulla.

Eile olin tööl ka mõni tund. Katsin restos lauad 75-le inimesele. Jäin tulemusega rahule.

Olen siin ikka väga palju kogemusi saanud. Enne ma ei teadnud laudade katmisest põhimõtteliselt midagi. Nüüd aga teen vahet punase ja valge veini klaasil. 

Täna on mul enamus päevast vaba. Poisid on terve päev tööl, möllavad köögis. Ise lähen alles 19.30ks, kuna need 75 inimest tulevad 21st sööma. Neil pidi olema kolmekäiguline õhtusöök, aga tehakse buffet. Meil on lihtsam nii, ei pea end lolliks jooksma. Ja samas usun, et valik tuleb piisavalt suur ja inimesed saavad ise valida, mida nad süüa tahavad. Samas ei kujuta ettegi, kui pikk tööpäev üldse tuleb, kuna nad võivad sinna ikka päris pikaks ajaks jääda. Eks siis näeb.

Homme on pikk tööpäev. Olen nii breakfastis, lunchis kui ka õhtusöögis. Nende samade 75 inimesega. 

Btw, sain uue tööriietuse ka, mis tegelikult oleks pidanud juba juunis kohale jõudma, aga jõudis augustis. Niiet nüüd kannan mustade pükste ja mustade papudega valget triiksärki, musta lipsu ja musta põlle. Breakfastis ja lunchis on lühike põll ja õhtusöögi ajal pikk.

Ja pühapäeval tuleb viimane päev Nusfjordis. Algul oleme Alexiga breakfastis. Siis tööpäev läbi, pessu, veel viimased asjad kokku pakkida ja ongi minek. Can't believe, et juba ülehomme. 

Olen samaaegselt nii rõõmus kui ka kurb. Hea, et koju saab, aga kahju siin kõigiga hüvasti jätta.

Kuid muidugi, loodame, et järgmine aasta jälle!

Pole jälle tükk aega kirjutanud. Pigem vast sellepärast, et otseselt midagi uut ei olegi.
Üle-eelmisel pühapäeval oli tüdrukutega niiöelda hüvastijätu õhtu. Henriette ja Therese tulid Nusfjordisse ja siis istusime nende ja Alicjaga Orianas ja sõime Ranno tehtud pitsat. Ülihea oli. Viimane kord kui nägin Thereset ja Henriettet sel aastal, ma arvan.
Eelmise nädala esmaspäev oli vaba. Teisipäeval õpetas Jim meile Rannoga receptionit. Teisipäeva õhtul läksid Jim, Veronica, Renate ja teised ära. Niiet jäime ainult mina, Ranno ja Aleks.
Teisipäeva hommikul läksid Alicja ja Daniel ära. Võttis pisara silma. Niivõrd lähedaseks saanud ju ikkagi.
Kolmapäevast olin üksi landhandelis, receptionis ja kafes. Ja kui inimesed tahavad, siis pean outleti ka lahti tegema. Aga eks Ranno aitab muidugi kui vaja on. Tema vastutab paatide ja üldse paljude muude asjade eest, mis ei ole tegelikult kokatööga kohe üldse seotud.
Mu ajutisel tööl pole küll midagi viga, aga üsna masendav on kui tuled töölt koju ja siis pead toitu kolm korda soojaks laskma, kuna koguaeg inimesed tulevad. Cus kui inimesed tulevad ja tahavad poodi, siis tuleb nad poodi lasta ja samas sa ei tea iial, millal täpselt tulevad inimesed kes on rorbud bookinud. Ükspäev oli eriti tore kui just tulin duši alt välja ja siis pidin kohe välja jooksma, kuna mingid prantslased tahtsid rorbut saada. Täiega padukas oli ja siis nad tahtsid veel kõigepealt rorbut seest näha ja pidime vaatama minema. Üldse ei olnud pissed ju.
Ja tourist information pean ka olema. Aga sorri ma tõesti eriti ei tea, mis on best hiking points ja, millal Viknesis asuv Glasshytta avatud on. Vähemalt tean enamvähem, kuidas Neslandisse saab, niiet saan seda soovitada. Eriti fun on, kui helistatakse receptioni telefonile ja hakatakse norra keeles rääkima ja ütlen, et sorry engelsk please. Ja siis kõigil on, et du snakker ikke norsk vms.
Niiet osa inimesi suhtub hästi sellesse, et ma Eestist olen ja osa mitte. Aga kui ütlen neile näiteks takk või hade, siis on paljudel kohe hea meel, et ma ikkagi kasutan norra keelt.
Reedel tuli grupp inimesi siia. Möllasid Orianas ja ööbisid Nusfjordis. Need olid klassikaaslased, kellel oli möödunud 40 aastat kooli lõpetamisest. Laupäeval oli neil Karolines kolmekäiguline õhtusöök. Olime kõik kolmekesti tööl. Minu jaoks esimene kord niiöelda a la cartes. Aga ei, saime ilusti hakkama. Kõik olid rahul. Sõid, jõid. Tipsi sai ka korralikult. Lõpetasin pärast keskööd. Hea 14 tunnine tööpäev tuli, kuna päeval olin ka tööl.
Eile ka pidi niiöelda vaba olema. Pood oli küll kinni, aga kui inimesi tuli, pidin ju ikka lahti tegema. Ja receptionis pidin ka ju olema nii kui nii.
Nüüd polegi enam palju jäänud kuni bossid tagasi on. Hiljemalt selle nädala lõpus on siin.
Ja 12 päeva veel jäänud. Can't believe.